Igaüks meist teeb asju nii, nagu me oleme harjunud tegema. Sest nii on mugavam, meile sobivam. Kogu meie elu on täis selliseid harjumusi – harjumus võtta just selline seisukoht, teha just sellised valikud. Kui me küsime endalt – miks just selline valik, siis võime vastuseks saada, et nii tundub meile õigem. Aga miks tundub õigem? Miks ühele tundub üks asi õige, aga teisele tundub hoopis teine asi õige? Põhjus asub harjumuslikkuses, me teeme oma valikuid nii, nagu ajalooliselt oleme neid harjunud tegema. Teisiti öeldes – see on automaatpiloot. Niimoodi, autopiloodil, saab kogu oma elu ära elada. Aga mis elu see on?

Meie aju nõuab 20% energiast ja 1/5 iga südamelöögiga välja paisatud verest, et tagada vajalik ca 5% närvirakkude tööks igal ajahetkel. Kas sa oled rahul, et suurem osa sellest ressursist kasutatakse ära autopiloodina tuntud võrgustike poolt (DMN – Default Mode Network), jättes pea olematu koguse uute võrgustike ja oskuste rajamiseks? (Looduse poolt seatud piirangud teenivad vajadust tagada optimaalne aju töö, vältides samas liiga suurt energiakulu selle poolt – just ressursside arukas kasutus määrab, kas saavtutatakse geniaalsus või kordub rutiinne).

Ilmselt nõustuvad siinkohal kõik, et nad töötavad enamasti autopiloodil. Kindlasti oled kogenud seda, et võid sõita töölt koju tuttavlikku rada pidi näiliselt justkui ümbritsevat märkamata. Kui teeme midagi ammu selgeksõpitut – nagu näiteks juhime autot, valmistame süüa, peseme nõusid – oleme ise nö vaikerežiimil ilma nendele tegevustele aktiivselt tähelepanu pööramata. Automaatselt tegutsemas oleme ka siis, kui reageerime sündmustele või kellegi sõnadele. Näiteks, kui keegi ütleb sulle, et sa teed seda asja valesti või sinu idee ei kõlba kuhugi.

Kui teadlikkus puudub, võib ilmselt õigustatult nimetada inimese seisundit “uneks” või “teadvusetuseks”. Kõik, mis sel ajal toimub, on sinu juhtimise alt väljas või sinu poolt teadvustamata ehk alateadlik. Oleme harjunud tegutsema nii ja me ei kahtlegi, et saab ka teisiti. Automaatsed reaktsioonid ehk harjumused võtavad meilt teadvelolemise võime.

Me õpime niimoodi automaatpiloodil tegutsema juba väga varakult. Õpime selliseks jäljendades ja korrates. Tavaliselt teeme asju nii nagu teised teevad: teeme nii nagu oleme näinud, kuidas teised teevad või oleme kuulnud, kuidas seda on teinud teised. Samas, kui innovatsioon tähendab, et tehakse midagi sellist, mida teised ei tee!
Kuhu jääb siis innovatsioon ja inspiratsioon? Kuidas saavutada ahaa-efekt? Kas märkad, mida sa üldse päevast-päeva teed? Kas kõik, mis su elus juhtub, käib sinu tahtmist mööda või juhtub see automaatselt? Kes juhib sinu teadlikkust sel ajal kui sina seda ei juhi? Mis siis, kui on võimalik sellest unest ärgata ja automatismist teadlikuks saada? Kas teadvustatud seisund võib saada sinu igapäeva elu osaks? Mis on üldse teadvus, teadlikkus ja teadvustamine? Millised kvaliteedid on võimalikud, kui õppida märkama ja vabastama automatisme?

Selles vestluses suunab Ingvar Villido tähelepanu automaatpiloodil teadlikule tegutsemisele ning loob võimalikkuse innovatsiooniks.

“Vestlused Ingvariga” on uus loengusari, mis toimub intervjuudena ja milles tuleb käsitlusele inimese areng – teekond läbi elu. Ingvar Villido vastab küsimustele ning avab sügavamalt inimeste jaoks elulisi teemasid, andes ka praktilisi teadmisi, mida saab igapäevaselt kasutusele võtta. Intervjueerib Aigi Vahing.

Pakume soovi korral sünkroontõlget inglise ja vene keelde, palume ette teatada info@pconsciousness.school